Pikkade materjalide (nt terastorud, puit, profiilid või kivi) käsitsemisel kohtab sageli unikaalse kujuga seadet: selle kahvlid ei paikne mitte ees, vaid šassii küljel, millel on ka lame koormus{0}}kandeplatvorm. See onkülglaaduriga kahveltõstuk.
See disain-, mis võib tunduda ebatavaline-, ei olnud lihtsalt katse olla teistsugune; pigem oli see klassikaline uuendus, mis arenes välja spetsiaalselt pikkade koormate käsitsemisega seotud väljakutsete lahendamiseks. Alates esimese seadme debüüdist 20. sajandi keskel on külglaadur läbinud mitmeid olulisi tehnilisi iteratsioone, mis on järk-järgult muutunud "spetsiaalsest kohandatud masinast" kaasaegse tööstuse jaoks asendamatuks standardvarustuseks.
I. Päritolu
1950. aastatel koges Euroopa tööstus ja metsandus kiiret sõjajärgset-taastet. Nõudlus kasvas puidu, ehitusterase ja torustiku materjalide transpordi järele. Tol ajal toetusid tehased ja kaubatehased peamiselt traditsioonilistele eest{4}}laaditavatele kahveltõstukitele. Kuid need tavapärased konstruktsioonid seisid ülipikkade materjalide käsitsemisel silmitsi ületamatute füüsiliste piirangutega:
Traditsioonilised tõstukid toetuvad esikahvlite koormuse tasakaalustamiseks tagumisele vastukaalule. Mitme meetri-või isegi üle kümne meetri-pikkuste raskete esemete kandmisel muutis koorma pikkusest tingitud liigne hoovus sõiduki ettepoole kaldumise kalduvuseks.
Kui eest{0}}laaditav kahveltõstuk kannab pikki materjale külili, võrdub kogu töölaius materjali enda pikkusega. See nõudis rajatiste vahekäikudes laiad pöörderaadiused, mille tulemuseks oli märkimisväärne ruumi raiskamine.
Ees veetud suured koormad takistasid operaatori nähtavust ettepoole, samas kui tagurdasid suurenenud tööriske. Nende probleemide lahendamiseks hakkasid Euroopa masinatootjad katsetama alternatiivsete mehaaniliste paigutustega: paigaldasid kahvlid ja masti šassii küljele ning lisasid{1}}kandeplatvormi sõiduki kerele. 1950. aastate keskpaigaks- kuni-lõpuni jõudsid külglaaduriga kahveltõstuki esimesed prototüübid ametlikult kaubanduslikku kasutusse.
II. Struktuurne evolutsioon
Kuigi varajased külglaadimisega{0}}kahveltõstukid lahendasid pikkade koormate käsitsemise probleemi, olid nende mehaanilised konstruktsioonid keerulised ja nõudsid operaatori kõrget oskust. Viimase 70 aasta jooksul on nende põhistruktuuri areng toimunud kolmes võtmevaldkonnas:
1. Teleskoopmasti ja kahvli süsteemi optimeerimine
Varajase külglaadimisega{0}}kahveltõstukid toetusid masti lükkamiseks ja tõmbamiseks mehaanilistele ajamile. Tänu kõrgsurvehüdraulilise-tehnoloogia laialdasele kasutuselevõtule kasutavad kaasaegsed seadmed tavaliselt külgmist teleskoopmastisüsteemi. Töötamise ajal ulatub mast koorma pealevõtmiseks väljapoole, seejärel tõmbub sisse, et asetada see kindlalt sõiduki platvormile.
2. Tugijalad ja -kallutamisvastased süsteemid
Stabiilsuse tagamiseks raskete koormate käsitsemisel lisasid insenerid šassii alusele kahvliharude poole hüdraulilised tugijalad. Kui mast ulatub koorma pealevõtmiseks välja, liiguvad tugijalad maapinnale, lukustades raskuskeskme tugialuse sees. Kui koorem on kinnitatud ja mast sisse tõmmatud, tõstetakse tugijalad üles, võimaldades sõidukil pikisuunas liikuda.
3. Roolisüsteemide mitmekesistamine
Roolitehnoloogia on tonnaažist lähtuvalt märkimisväärselt lahknenud: rasked-veojõulised külglaadimisega-kahveltõstukid (üle 8 tonni),-mida piiravad konstruktsiooni jäikuse nõuded ja rehvimõõt,-kasutavad jätkuvalt traditsioonilist esi-või kahe{6}}teljega roolimist. Seades prioriteediks stabiilsuse sirgjoonelisel liikumisel-, teenindavad need väliladustusaedu ja kivitöötlemistehaseid. Seevastu väikestel{10}}kuni-keskmistel seadmetel (nt mitmesuunalised kahveltõstukid), mis kaaluvad alla 5 tonni, on kasutusele võetud sõltumatud kõik-rattad ja "krabi juhtimise" võimalused. Nende rattad võivad pöörata 90 või 360 kraadi, võimaldades külgliikumist ja diagonaalset liikumist{17}}, mis on loodud spetsiaalselt kitsastes sisekäikudes navigeerimiseks ja ruumi tõhususe maksimeerimiseks.
III. Toite- ja juhtimissüsteemide areng
Suure-võimsusega diislikütuse ajastu: kogu tootevaliku varasemad mudelid olid varustatud suure-mahuga diiselmootoritega, mis pakkusid tugevat võimsust ja kiiret tankimist. Diiselmootorid jäävad peamiseks jõuallikaks rasketel-välitingimustes töödel vahemikus 8-tonni kuni 15-tonni (ja rohkem). Elektrooniliselt juhitud hüdraulika ja vahelduvvoolumootorid: alates 2000. aastatest saavutasid 3- kuni 5-tonnised elektrilised külglaaduriga kahveltõstukid esile. Integreeritud mikroprotsessoriga juhitavate hüdraulikasüsteemidega pakuvad need seadmed masti sujuvamat pikendamist ja kahvlite peenhäälestamist, vähendades märkimisväärselt kahjustuste (nt löögi või muljumise) ohtu õrnale koormale, nagu profiilid ja klaas.
Kõrge-pingega liitiumi-ioonide rakendused: liitium-ioontehnoloogia küpsemine ületas heitgaasidega seotud piirangud, mis olid varem piiranud toimimist väliskeskkonnas. Liitium-mootoriga seadmed vahemikus 3- kuni 6-tonni on kiiresti kasutusele võetud stsenaariumides, mis nõuavad ranget keskkonnanõuete järgimist või toiminguid, mis hõlmavad nii sise- kui ka välispiirkondi, samas kui raskeveokite sektoris on need arenenud koos diiselmootoriga alternatiividega.
Pärast 70-aastast tehnoloogilist arengut on külglaaduriga kahveltõstuk muutunud spetsiaalsest tööriistast, mis on mõeldud lihtsalt koormate käsitsemiseks, mis muidu ei olnud juhitav, võtmeseadmeks, mis optimeerib ruumikasutuse kaasaegses tööstuslogistikas. See 70-aastane evolutsiooni ajalugu peegeldab sisuliselt tööstusliku tootmissektori pidevat ohutuse, füüsilise stabiilsuse ja ruumilise tõhususe poole püüdlemist.
